Toitumisnõustamine kogu perele

Käisin hiljuti külas ühel toredal perel Harjumaal. Pereisa tegi abikaasale naistepäevakingituse ja kutsus mind toitumisnõustajana külla, et kogu pere toitumisharjumused üle vaadata. Peres kasvas ka I-tüübi diabeedi diagnoosiga lasteaialaps. Vastuvõtt oli soe ja poolteisttundi läks lennates. Vaatasime üle osad toiduained ja kogu pere toitumisharjumused vastavat nende võimalustele ja vajadustele lähtudes tasakaalustatud toitumise põhimõtetest. Kuigi antud pere oli toiduvalikutes väga õigel teel, siis tarbitavate toidugruppide proportsioonides tuli väikseid korrektuure siiski teha. Rahule jäid kõik osapooled.

Mitmed toitumisnõustajad pakuvad võimalust tulla nõustamisele kogu perega. Oluline on ju kogu pere toetus, kui keegi soovib kaalu alandada või vajab erilähenemist toitumise osas mõne terviseseisundi tõttu või arsti soovitusel. Oma praktikas olen kuulnud küll, et soovitustest tulenevalt küsib nõustatav, et kas ma pean siis endale eraldi toitu hakkama valmistama ja kust see aeg võetakse? Vastus on, et ei pea, sest kogu pere saab tegelikult sama toitu süüa. Ka juhul, kui peres on üks liige taimetoitlane, saab toidukorra valmistada kogu perele ja lisada liha eraldi toiduvalmistamise lõpus.

Mis puudutab kaalulangetust, siis on perenõustamine isegi vajalik kõigile osapooltele. Tihti on tegu  kaassõltuvusega, kus peale kooselu alustamist kujunevad ühised toitumisharjumused ja paraku küll- võetakse koos ka kaalus juurde. On erinevad põhjused, miks me kipume grupis teisiti käituma kui üksinda süües, seega pole midagi imestada, et paarisuhtes samasugune käitumine üle võetakse. Kaalulangetuse puhul on samuti oluline kõigi osapoolte teadlikkus teise eesmärkidest ja toetus. 

Laste järelt taldriku tühjaks söömine on samuti üks kaalutõusu faktoritest. Tuleb tuttav ette? Miks me aga võtame üle nn „põhjakoristaja“ funktsiooni kes kõik jäägid ära sööb? Ma vaatan sel juhul toitumiskäitumist üldiselt. Milline suhe on meil toitu? Kui palju sööb pere koos? Millist eeskuju anname me enda toitumiskäitumisega lastele? Situatsioon, kus pere teismeline kaob taldrikuga oma tuppa, ei ole harv nähtus. Palju me panustame söömisele kui sotsiaalsele tegevusele, mis annab võimalust teha midagi kogu perega koos?

Kui me olime lapsed, sõime me siis kui kõht oli tühi ja lõpetasime söömise siis, kui kõht sai täis. Eeldusel, et meid ei sunnitud taldrikut tühjaks sööma viidates nälgivatele Aafrika lastele või muul tobedal ettekäändel. Lapsed söövad intuitiivselt vastavalt eeskujudele ja keskkonnale kus nad kasvavad ja reeglina ennast nälga ei jäta, küll aga on meie roll pakkuda tasakaalustatud valikuid, mille hulgast laps valiku teeb. Tihti aga sekkuvad vanemad pahaaimamatult protsessi nii, et hiljemalt kooliminekuks on suhe toitu muutunud. Ja kui see ei juhtu enne kooli, siis kooli minnes uue grupi survel võib see kiirelt muutuda, kui kodused põhimõtted on nõrgad või uut päevakava ja sellest tulenevaid muutuseid ei toeta.

Me võime küll argumenteerida, et meil ei ole olukord nii hull kui ühendriikides, kus toitumisnõustamine peredele on järjest populaarsust koguv. Miks siis on vastavalt Tervise Arengu Instituudi uuringule iga neljas 1. klassi õpilane ülekaaluline? Ülekaalulisest lapsest saab kaaluga kimpus olev täiskasvanu. Selle asemel, et tegeleda tagajärgedega võiks panustada tervislikule suhtumisele toitu ja toitumiskäitumist korrigeerida juba ennetavalt. 

Toitumisnõustaja (või toitumisterapeudi) nõustamisele võib julgelt broneerida aja koos paarilisega või kokkuleppel kutsuda spetsialist endale koju külla. Vastavalt soovile saab rääkida just teemadel, mis teile muret valmistavad või huvi pakuvad ja leida just teie eluviisile sobiv ja vajaduspõhine toitumisplaan, millest võidavad kõik. Me võime isegi teada, mida tuleks teisiti teha, kuid kui ei ole tegevuskava, siis plaan jääbki plaaniks ja tulemusteni ei jõuta.

Kendra K Vaino
Toitumisterapeut
https://foodandfitness.ee/teenused/toitumisnoustamine