Foolhape

Mis on foolhape?

Foolhape ehk B9-vitamiin on folaadi sünteetiline vorm. Tegemist on vesilahustuva B-vitamiiniga, mida keha vajab igapäevaselt. Kuna foolhape on folaadi oksüdeeritud vorm, on tema imendumine ja biosaadavus ehk jõudmine vereringesse looduslikust vormist parem. Kehas muudetakse foolhape folaadiks, millel on bioaktiivne toime.

Miks on foolhapet vaja?

Folaadil ja foolhappel on organismis sarnased ülesanded.

• Osaleda rakujagunemise protsessis ning aidata kaasa kudede kasvule naise organismis raseduse ajal. – Foolhappe võtmisega on soovitatud alustada juba kolm kuud enne rasedaks jäämist ning jätkata tarvitamist ka raseduse esimesel 12. nädalal, vältimaks lootel neuraaltoru arenguhäireid. Neuraaltorust saab alguse kesknärvisüsteem.
• Aidata kaasa normaalsele aminohapete sünteesile. – Folaadi koensüümid on vajalikud aminohapete, nagu metioniini, tsüsteiini, seriini, glütsiini ja histidiini metabolismiks.
• Toetada normaalset vereloomet. – Foolhape koos B12-vitamiiniga aitab kehal moodustada punavereliblesid ehk punavererakke, mis kannavad kehas laiali hapnikku. Folaadipuuduse korral on vererakkude arenemine häiritud ja tekivad suuremõõtmelised punaverelibled. See on omane megaloblastilisele aneemiale. Sarnast aneemiat võib põhjustada ka B12-vitamiini vaegus, mistõttu tuleb alati enne foolhappe võtmist kindlaks teha aneemia tekkepõhjus.
• Aidata kaasa homotsüsteiini (aminohape) ainevahetusele. – Folaadidefitsiidi korral on vähenenud metioniini (aminohape) süntees homotsüsteiinist, mille tulemusena hakkab viimane organismis kuhjuma. Homotsüsteiini liigesinemus kehas võib suurendada riski teatud krooniliste haiguste, näiteks kardiovaskulaarhaiguste kujunemiseks.
• Toetada normaalseid psühholoogilisi funktsioone. – Folaadil on positiivne mõju kognitiivsetele funktsioonidele, kontsentreerumisele, õppimisele ja mälule. Defitsiidi korral võib esineda väsimust, jõuetust, kergesti ärrituvust, peavalusid ning raskusi keskendumisega.
• Aidata kaasa immuunsüsteemi normaalsele talitlusele. – Foolhappevaegus võib häirida immuunrakkude aktiivsust ning mõjutada immuunvastust.
• Aidata vähendada väsimust ja kurnatust. – Need tunnused võivad esineda folaadivaeguse korral.

Mida peaks teadma foolhappe võtmise kohta?

Foolhapet võivad võtta nii lapsed kui ka täiskasvanud, kuid arstiga tuleks kindlasti enne kasutamist konsulteerida, kui varem on esinenud allergilisi reaktsioone foolhappele, madalat B12 taset või pernitsioosset aneemiat, samuti kasvajaid. Ennetamiseks soovitatakse foolhapet kasutada inimestel, kel võib tekkida defitsiit kergemini, näiteks naistel, kes planeerivad rasestumist. Üldiselt võetakse foolhapet kord päevas.

Annus oleneb foolhappe võtmise põhjusest (rasedus, aneemia, defitsiit jne). Tsink, biotiin, B1-, B2-, B5-, B6-, B12 ja C-vitamiin mõjutavad folaadiga seotud protsesse süsteemselt. Imendumist väldivad suitsetamine, alkohol ning teatud ravimite kasutamine, näiteks suukaudsed rasestumisvastased vahendid. Foolhappe kõrvaltoimeteks võivad olla isu puudumine, täiskõhutunne, kõhugaasid, iiveldus ja allergilised reaktsioonid, kuid need esinevad harvadel juhtudel.

Kust saab folaati?

Parim on saada folaati, süües tasakaalustatud ja tervislikku toitu. Head allikad on rohelised köögiviljad, näiteks petersell ja salat, nõgeselehed, kaunviljad, samuti paprika, puuviljad, marjad, tsitrused, munad, juust, kaerahelbed, herned ja leib. Toidu töötlemisel tuleb arvesse võtta seda, et folaat laguneb kuumutamisel kergesti.

Folaadidefitsiit

Üldiselt võib esineda defitsiiti siis, kui ei toituta mitmekülgselt ning tervislikult. Samas võib põhjusteks olla ka krooniline alkoholi tarvitamine, suitsetamine, põletik, ravimid ja teatud haigusseisundid, mis mõjutavad folaadi imendumist, transporti või metabolismi, näiteks Chroni tõbi. B9-vitamiini defitsiiti võib esineda raseduse ja imetamise ajal, kuna sel juhul on selle vajadus kõrgenenud. Defitsiidile on omane megaloblastilise aneemia teke, nõrkus, jõuetus, hingamis- ja keskendumisraskused, kahvatus, suunurkade haavandid, mälu nõrgenemine, kasvupeetus ja homotsüsteineemia.