Milles seisneb unenõustamine?

Kuna uni on inimese põhivajadus, mõjutab see tugevasti elukvaliteeti. Seetõttu on tähtis pöörata unele eritähelepanu. Unest ja uneprobleemidest vestlesime Kene Vernikuga, kes on unemeditsiini valdkonnas töötanud 12 aastat.

Sa töötad psühholoogi ja unenõustajana. Psühholoogi kutse oled saanud Tartu Ülikoolist, aga milline on olnud su teekond unenõustamise juurde?

Kui ma õppisin psühholoogia bakalaureuseõppe teisel kursusel, tahtsin saada praktikakohta Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinikusse. Selgus, et neil on väga suur puudus uneõdedest. Kuigi mul ei olnud õendusharidust, olid nad valmis mind välja õpetama. Nii läksingi psühhiaatriakliiniku uneosakonda, kus toimetas unearst ja psühhiaater Tuuliki Hion. Alguses aitasin teda erinevate ülesannetega, sealhulgas tehnilise poolega. Hakkasin tegema polüsomnograafilisi uneuuringuid, peagi ka uuringute tulemusi läbi vaatama. Sellele järgnesid erinevad koolitused üle Euroopa. Pärast seitset aastat praktiseerimist ja koolitustel käimist pääsesin Euroopa unemeditsiinikomisjoni eksamile ja sain selle läbimise eest sertifikaadi.

Unetehnoloogina töötavad peamiselt meditsiiniõed ja arstid, psühholooge on väga vähe. Samas on unetutel väga sageli ärevushäired või ka depressioon, kuid sellist inimest, kes suudaks raske unehäirega täiskasvanule psühhoteraapiat teha, Eestis ei leidunud. Kuna mulle unenõustamine väga meeldis, siis sellele ma spetsialiseerusingi.

Milles unenõustamine seisneb?

Nõustan kõiki alatest vastsündinute emadest ja lõpetades vanuritega. Kuna tean unehäirete diagnostikat ja kliinilist ravi väga hästi, tegelengi eri probleemidega. Esmalt täidame küsimustikud, mille põhjal otsustan, kuidas edasi minna: kas saata klient otse uuringule või alustada temaga tavalist või unetuse psühhoteraapiat.

Kui teadlikud on Eesti inimesed võimalusest pöörduda oma unehäirete korral unenõustaja vastuvõtule?

Viimase kümne aasta jooksul oleme teinud kõvasti tööd, et inimeste teadlikkust suurendada, näiteks pidades loenguid lasteaedades ja koolides. Tänu sellele pöörduvad inimesed varasemast mõnevõrra sagedamini unenõustaja poole. Samas on Eesti inimeste esimene valik siiski perearsti määratav tabletiravi. Pikemas perspektiivis uinuti kindlasti kasu ei too. Kui sul on näiteks öine hingamishäire, millest sa ei ole teadlik, siis tablett ei aita. Samuti ei ole uinutist abi rahutute jalgade sündroomi korral – vastupidi, tabletiravi võib teha olukorra hullemaks.

Unenõustajaid on Eestis kahjuks väga vähe. Peale minu tegelevad unenõustamisega unearstid Tuuliki Hion ja Heisl Vaher. Haiglates töötavad mõned uneõed, kes pakuvad lisaks unenõustamisele rühmateraapiat.

Viimastel aastatel on olukord maailmas olnud ärev nii koroonapandeemia kui ka Ukraina sõja tõttu. Kas on märgata, et maailmas toimuv on suurendanud nende inimeste hulka, kes vajavad professionaalse unenõustaja abi?

Arvan, et kõik psühholoogid, kes teevad psühhoteraapiat, on täheldanud terviseärevuse sagenemist pandeemia ajal. Terviseärevus on ärevushäire, mille korral inimene hoiab oma tähelepanu liigselt tervisel. Seevastu üldistunud ärevushäire on alati olnud kõrgete statistiliste näitajatega, aga kindlasti on ka see tõusuteel just sõjahirmu tõttu. Inimesed ei suuda lõpetada mõtlemist sellele, kas ja kuidas ja mis saab. Nende mõtetega lähevad nad voodisse ja sealt hakkab omamoodi elu pihta. Inimestel on palju hirmumõtteid.

Ma ei oska öelda, kui suur on statistiline muutus, aga kui mõtlen oma klientidele, siis arvan, et 30% ärevusjuhtudest on seotud sõjaga ning 60–70% tervisega. Iga teine või kolmas klient käib minu vastuvõtul terviseärevuse pärast.

Kui sagedased on eestlastel uneprobleemid? Kui hästi või halvasti eestlased magavad?

Viimane suurem võrdlusuuring midagi head ei näidanud. Euroopa mõistes ei ole eestlased väga head magajad. Võiks isegi öelda, et me oleme ühed kehvemad, sest Eesti täiskasvanute keskmine uneaeg jääb 7,2–7,5 tunni kanti. Laste keskmine uneaeg on 9,5 tundi, mida on katastroofiliselt vähe. Sellise olukorra taga on pikad töötunnid, kehv unehügieen, terviseprobleemid (peamiselt vaimne tervis), samuti kliima. Samas ei saa kõike kliima süüks ajada, sest ka võrdluses soomlaste ja rootslastega oleme siiski kehvemas seisus. Soomes ja Rootsis on teistsugune unekultuur ja arusaam unetervisest. Vähemasti tervisenäitajate põhjal ei saa öelda, et Eesti kuulub heaoluühiskonda.

Oled 2019. aastal avaldanud raamatu “Hea une teejuht”, kus käsitled üksikasjalikult, kuidas unehäiretega tegelda. Millised on peamised soovitused, millest võiks alustada, kui uinuda on raske või uni on katkendlik?

Esiteks tuleb hoida kindlat une ja ärkveloleku rütmi. Kuigi und mõjutavad mitmesugused välised tegurid, on tähtis keskenduda sisemisele rütmile, sest muidu hakkab keha n-ö lagunema ja muutub vastuvõtlikuks haigustele. Seejuures tuleb välja selgitada enda kronotüüp – ööpäevane aktiivsusperiood varajasest hiliseni – ja seda rütmi kujundamisel arvestada. See tähendab, et teatud une pikkus on meile juba sünniga ette antud ja me peame olema oma sisemisest kellast teadlikud.

Teine soovitus on järgida päevaplaani. Hästi olulised on kindlad toitumisajad, sest kui hästi hilja kugistatakse suur kogus toitu endale sisse, häirib see une sisselülitamise süsteemi. Kuigi keha annab märku, et oled väsinud ja peaksid magama jääma, ei pruugi see õnnestuda, sest ajutegevus muutub aktiivsemaks ja keha tunneb, et peab tegutsema.

Peale toitumise tuleb tähelepanu pöörata füüsilisele aktiivsusele. Füüsilise aktiivsusega on põhjamaades, sealhulgas Eestis, aga kehvasti. Inimesed ei ole kaks tundi väljas, nad ei liigu piisavalt, kuigi tegelikult peaks liikuma iga päev kaks tundi intensiivselt. Kui keha füüsiliselt ei väsitata, hakkab uni lühenema ja muutub hakitumaks.

Seega, kui on tagatud teatud unerütm, kindlad toitumisajad ja füüsiline aktiivsus, ei saa üldjuhul midagi katastroofilist juhtuda.

Lisateavet saab veebilehelt www.kenevernik.ee.

Praktilisi nõuandeid selle kohta, kuidas toimida uneprobleemide korral, leiab meie järgmisest blogipostitusest.